Navigatsioon

Õhusõidukid vajavad lendamisel täpset informatsiooni oma paiknemise kohta ning pidepunkte, mille suunas liikuda. Hea navigatsioonivõrgu olemasolu korral saab õhusõiduki meeskond ise navigeerida soovitud suunas ja ta ei vaja pidevat abi lennujuhtidelt.

Navigeerimiseks vajaliku teabe võib tinglikult jagada kaheks: suund ja kaugus mingist teadaolevast punktist. Vajalik teave edastatakse lennule muuhulgas meie maapinnal paiknevast navigatsiooniseadmete võrgust, mis Eestis koosneb suunamajakatest (VOR – VHF Omnidirectional Radiobeacon, NDB Non-directional Radio beacon) ja maapealsetest kaugusmõõtjatest (DME – Distance Measuring Equipment). NDB-d ja VOR-id hakkavad tasapisi jääma minevikku ja kasutust leiavad need veel ainult lennuväljadel.

Lennuki pardal asuv aparatuur võtab üheaegselt vastu informatsiooni mitmest navigatsiooniseadmest ning määrab selle alusel oma asukoha õhus.

Juba praegu on kasutusel ka satelliitnavigatsiooni GNSS elemendid, millest praegusel ajal on enimkasutatav GPS. GNSS protseduurid baseeruvad sellistele süsteemidele nagu ABAS (Aircraft-Based Augmentation System), SBAS (Satellite-Based Augmentation System – WAAS, EGNOS), GBAS (Ground-Based Augmentation System).